kolmapäev, 28. juuni 2017

Kirik on andestuse sümbol

Igal hoonel on lugu

Abikaasaga puhkusel käies meeldib meile kõndida linnas ja vaadata maju. Igas linnas räägivad majad ajastu vaimust, esteetilisest ja funktsionaalsest maitsest ning linnaelanike vajadustest. Igal hoonel on lugu ja tähendus, mille ehituskivideks on inimeste elud ja rahva saatus. Milliseid lugusid võiksid hooned meile kõneleda, kui suudaksid rääkida? Rõõm, mure, nutt, naer, rahu, sõda, valed ja tõed põimuvad üheks inimese kirjus elukangas.
Ka Tartus räägib iga maja oma lugu. Põlvkondade vahetudes saab iga hoone lugu jälle uue tähenduse ja põimub meie endi elulugudega. Ükski lugu pole püsiv ning ka meie elus muutub iga päeva möödudes läinu minevikuks ja saab osaks sellest, kes oleme meie. Me oleme need inimesed, kes me oleme, selle loo pärast, mida räägime iseendale. Möödunu saab tähenduslikuks läbi sümbolite, mis märgivad elu tekstiilis korduvaid mustreid.


Kirik on inimeste kogukond

Kirikuhoone on sümbol. Tartu Maarja kirik on olnud pühakoda, vare, spordihoone ning on peagi saamas taas kirikuks. See on sümbol, mis tähistab erinevatele inimestele erinevaid asju: kitsarinnalisus, avatus, dogmaatilisus, valed ja tõed, vabadus, ristisõjad, rahu kuulutamine, armastus, kadedus, ustavus, silmakirjalikkus, perekonnatunne, üksinda jäämine, uus elu, surm, usk, lootus… Kirik kui sümbol hõlmab endas tähendusi, mis on omavahel vastandlikud, sest kiriku liikmed on inimesed. Kõik, mis on inimlik, sisaldab endas paratamatult vastuolusid, mida me ei suuda lõpuni mõista. Katoliiklik filosoof Walker Percy on oma raamatus Lost in the Cosmos esitanud mõtlemapaneva küsimuse: ”Miks on võimalik õppida kümne minutiga rohkem Krabi udukogust Jäära tähtkujust, mis asub 6000 valgusaasta kaugusel, kui sa praegu tead iseendast, kuigi oled olnud iseendaga kogu oma elu?” Inimene on iseendale saladus ning pettudes teistes inimestes ehk milleski inimlikus, pettume enda olemuses, inimese olukorras.


Kiriku sümboli tähendus on andestus

Otsides kiriku tähendust inimestes, pettume seega paratamatult, sest me ei suuda elada isegi enda seatud ideaalide järgi. Seetõttu avaneb kiriku sügavaim tähendus üksnes usus sellesse, mis on siin maailmas üheaegselt suurim armastus ja suurim ebaõiglus. See on andestus. Andestus on armastus, sest see tähendab soovi hoida suhet eksimustele vaatamata. Andestus on ebaõiglus, sest seda ei ole võimalik õiglaselt ära teenida. Kas oma valikut kahetsedes arvame, et suudame kahetsuse, kannatuse või rahaga osta teise andestuse? Miski ei tee tehtud tegusid tegematuks. Ainus valik, mis meile jääb, on anda andeks, paluda andeks ja uskuda, et oleme saanud andeks. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar