Variatsioonid orelile I

Kiitke, kõik tuuled, Issandat, laulge talle ja ülendage teda igavesti! (Trl 3:65)

12.-13. sajandil oli kirikuoreli ülesandeks koorilaulu algustooni andmine. Hiljem kasutati orelit liturgilise laulu saatmisel. 16. sajandil hakati muusikat kirjutama orelile kui sooloinstrumendile. Orelite ja orelimuusika õitseaeg saabus 17.-18. sajandil. Siis muutusid orelid kirikute uhkuseks. Tänapäeval ei kujuta me luteri kirikut ilma orelita ette. Külastades Eestimaa kirikuid, kuuleme tihti kohaliku oreli ehitamislugu, uhkusega nimetatakse oreli meistri nime.

Oreli lummavad helid tekivad õhuvoolu juhtimisega läbi erineva suurusega puidust või metallist vilede. Õhuvool ehk tuul – see sõna on läbi aegade ja erinevate keelte omanud erinevaid tähendusi. Näiteks on vaimu või hingust võrreldud tuulega. Seega võiksime orelit liigitada muusikainstrumendiks, kus oma tööd teeb Püha Vaim ja tema hingus. Seda muidugi selisel juhul, kui orel on täidetud tõelise värskendava õhuvooluga ja heli ei tekita tundetu plastmass ja elektroonika.

Piibel ütleb, et inimene on tuuleõhu sarnane (Ps 144:4). Tihti käsitsevad organistid orelit kui sõpra, kes hingab ja elab. Vileorel on kui elav organism, kes reageerib välistele mõjutustele ja organisti soovidele. Temast voolab läbi pühakoja pühitsetud õhk. Oreli ja organisti vahel tekib kahekõne. Selle kahekõne ilust saavad osa ka kirikulised.

Anneli Klaus